Need On Ainult Mõtted

Nelja-aastane tüdruk läheb isaga sadamasse jalutama. Nad on just jäätist söönud ja suunduvad vee poole. Tüdruk saab loa puust sadamasilla ääres jalutada. Temast ühel pool on lühikestes pükstes isa ja teisel pool sügav vesi. Ta laseb aeg-ajalt tüdruku käest lahti, et ta prooviks tasakaalu hoida. Siis võtab ta tema käest uuesti kinni. Tüdruku vanemad on lahutatud, ta on oodanud pikisilmi, et isaga aega veeta ja isa naerab.

Tema teises käes on aga õlu ja ta naerab sellepärast, et ta on purjus. Tema tähelepanu pöördub möödujatele, keda ta rõõmsalt tervitab. Tüdruk tahab kogu aeg tema käest kinni hoida. Päike paistab. Ta tahab servast eemale saada. Selle asemel suunab Maria – sest see on tüdruku nimi – oma pilgu ette ja keskendub: ta ei tohi komistada.

Juba kaua aega enne seda, kui Marial diagnoositi paranoiline skisofreenia, ujutas maailm ta meeled teabega üle. See sulandus tavaliselt üheks sõnumiks: „Ohtlik – ettevaatust!“ Teismelisena hoidis Maria end ümbritseval valvsalt silma peal. Ta uuris oma klassikaaslaste korras kodusid, neil kõigil olid oma toad. Nende kummutisahtlid olid täis riideid, mis olid neile parajad, ja kui nad istusid õhtust sööma, vestlesid kõik vabalt. Külaskäigu ajal oli Maria pea mõtteid täis. Tema riided olid kulunud ja liiga väikesed. Kas nad märkavad? Kui täiskasvanu teda märkab ja temalt midagi küsib, siis kas ta teab õiget vastust? Maria kartis. Kui temaga räägiti, siis ta vastas ühesilbiliste sõnadega ja valetas, kui keegi küsis, millega tema ema tegeleb.

Maria teadis tavaliste inimeste elust üpris palju. Nemad aga ei teadnud tema omast midagi – ja see oli tema soov. Maria maailma uks oli suletud ja ta oli pidevalt valvel, et see lahti ei vajuks. Sest Maria kõrvad olid kuulnud sõnu, mida tema sõbrannad polnud kunagi kuulnud. Küllap istusid ka nemad sohvadel oma emade kõrval, kuid mitte keegi neist polnud seal istudes kuulnud oma ema ütlemas: „Sinu isa on surnud“ ja saanud teada, et ta on end üles poonud.

Maria ei mäleta, kuidas ta sellele uudisele reageeris. Tol päeval diivanil istudes oli ta 12-aastane ja pärast seda langes tema ema Mette musta masendusse; ta kaotas oma töö, tuttavad ja vajus aina sügavamale – kuid tal oli Maria, kes proovis teda jalule aidata. Kui Maria koolist koju tuli, istus tema ema samas diivaninurgas, kuhu Maria ta jätnud oli ning tema pluusil olid sigaretituha- ja toiduplekid. Mõnikord otsustas Maria teda vannitada. Mette oli aga nii raske ja loid, et iga samm oli Maria jaoks keeruline.

„Ma soovin, et keegi oleks varem sekkunud,“ ütleb Maria ema täna. „Ma olin väga haige ega suutnud Maria eest hoolt kanda. Aga ma lihtsalt ei mõistnud seda.“ Päevadest said kuud ja kui Mette viimaks psühhiaatriahaiglasse sisse kirjutati, oli märkamatult möödunud poolteist aastat.

Maria meeltes mõlgub mälestus ajast, mil ta oli 16-aastane ja käis aasta jätkukoolis. Ta oli leidnud sealt sõbra ja nad mõlemad olid leidnud endale poiss-sõbrad. Neli parimat sõpra. Ühel päeval ajasid nad üksteist veepüstolitega taga ja said läbimärjaks. Nad kiljusid ja libisesid seebivees, tõugates üksteist duššide poole, et endid veelgi märjemaks teha. Kõige koristamine võttis päevi. Maria mäletab seda veesõda selgelt – see oli aeg, mil tema pea oli veel samuti selge. Ta mäletab ainult rõõmu. Mälestus sellest rõõmust kestab edasi.

Tagasi koju jõudnud, alustas ta keskkooliõpinguid. Kõik läks hästi. Siis hakkasid head ajad vahelduma halbadega. Seejärel hakkas asi aina hullemaks minema. Ta hakkas kujutama ette kohutavaid asju ja tal tekkisid luulud, ta pidi nendega võitlema, et need ei muutuks reaalsuseks. Lõpuks oli Maria see, kes küürutas värisedes diivaninurgas ja neli aastat hiljem kirjutati Maria psühhiaatriaosakonda sisse.

Ta tundis end nii üksikuna. Haiglas oli teisi temasarnaseid inimesi ja neid, kes teda mõistsid. Maria mäletab päeva, mil ta istus õues ja kiigutas end edasi-tagasi, et oma sundmõtteid tõrjuda. Tema kõrval istus meditsiiniõde. Maria ihkas talle südant puistata ja õde jäi tema juurde. Seejärel rääkis ta hinge pealt kõik ära. Maria kartis, et ta muutub kellekski, kes piinab loomi. Mõrvariks. Püromaaniks, kes paneb majadele tule otsa ja vaatab naudinguga, kuidas leegid kõike neelavad. Ta kartis, et muutub millekski ebainimlikuks. „Maria,“ ütles õde. Maria tundis, kuidas ta tema põske paitas. „Need on ainult mõtted.“

Mariale pandi diagnoos. Ta hakkas ravimeid võtma ja ta kirjutati haiglast välja, pärast mida läks ta elama vaimse tervise häiretega noortele mõeldud tugikodusse. Paistis, et kõik saab korda.
Kui teda haarab aga hirm, kõrvetab see teda nagu tuli. Seda juhtus aga tihti. Kui ta õpingute juurde naasis, tahtsid tema lokitangid maja maha põletada. Kui ta sigarette ostis, ähvardas bensiinijaam õhku lennata. Tugikodu pesuruumis hiilis ringi kuri mees. Maria peitis end oma tuppa, tõmbas kardinad ette ja pissis öösel kruusi, et ta ei peaks toast lahkuma.

Ta läks taas haiglasse.

Psühhiaatriaosakond on otsekui väike ühiskond, kus elavad mitmesugused inimesed. Maria sõnul oli see ühtaegu turvaline ja ohtlik. Kui ta oli teist korda haiglas, kohtas ta üht tegevjuhti, kes oli lahti lastud ja kõik kaotanud, prostituuti, kes tarvitas narkootikume ja kannatas posttraumaatilise stressihäire all ning väikest 60ndates naist, kes piidles teda õelalt, sest ta oli veendunud, et Maria on temalt abikaasa üle löönud. Ta kohtas ka väikest tüdrukut, kel oli sama diagnoos, mis temal ja alkohoolikust meest, kelle nimi oli Jan.

Maria vaimusilmas kangastus korduvalt üks teatud stseen. Ta kujutas ette, et kuri mees hüppab talle kallale ja lõikab ta kõri läbi. Maria tuletas endale iga päev meelde õe sõnu, et need on vaid mõtted. Ent ühel päeval astus lihast ja luust meelepete telekatuppa, lõi Mariat tugevalt jalgade vahele ja kriiskas: „Ma lõikan sul kõri läbi!“.

Tema häbemeluu valutas. See polnud meelepete.

See polnud mees, kes teda lõi. See oli see kahtlane väike naine ja haiglatöötajad jooksid kohale. Ent kas nad on öösel ka olemas, et Mariat kaitsta? Kas see naine võib tema palatisse hiilida ja ta une pealt ära tappa? Maria lebas voodis täiesti ärkvel ja pidi võtma rohkem unerohtu.

Möödus mitu kuud. Sundmõtted jäid alles, kuid Maria leidis üha rohkem ruumi olla tema ise. Temavanune noor naine nuttis ja Maria istus tema kõrvale, et teda lohutada. „Kõik saab korda,“ ütles Maria ja noor naine rahunes maha. Ta mängis tundide viisi kaarte Janiga, kes oli tema pettekujutlustes nähtud meestest täiesti erinev. Ta kutsus teda onu Janiks. Ta oli täiesti veendunud, et Marial on lootust ja ta ütles seda sageli. „See kõik möödub,“ kinnitas ta Mariale.

Väike naine sai oma psühhoosist üle ja palus Marial endale andestada. Marial lubati minna elama tugikodusse ja ta saab skisofreeniat põdevatele noortele mõeldud spetsiaalset varajast sekkumisravi. Seal on ta ka praegu.

Ta on avastanud endas uut jõudu. Ta ei tunne enam häbi. Ta kirjutab arvamuslugusid ja räägib raadios oma vaimsest häirest. Riikliku häbimärgistamise vastase kampaania raames on ta vaimse tervise häiretega noortele eeskujuks. Hiljuti sai ta kirja tüdrukult, kes küsis talt nõu ja see tegi talle harjumatult palju rõõmu.

Ent tema meeled on endiselt valla. Üks jalutuskäik mööda Nørrebro tänavat ning teda ründab kebabi ja heitgaaside lõhn, mõne sildi kollane värv pimestab teda ning kõikjal tema ümber on sagin ja müra. Kui keegi temaga räägib, kuuleb ta, kuidas keel käib õrnalt vastu suulage.

Ja siis on veel sundmõtted. Need nõuavad näiteks, et tema ema pahviks samamoodi suitsu nagu Maria. Maria soovib, et ta saaks nendest mõtetest rohkem rääkida, kuid see on liiga ohtlik. Mette puhub suitsu välja just nii nagu Maria tahab, et ta seda teeks. Nad on tihti koos, mängivad sõnamänge ja kaarte ning loevad luuletusi, et Maria segavaid mõtteid kõrvale tõrjuda. Iga päev ütlevad nad üksteisele tekstsõnumi vahendusel tere hommikust ja head ööd.

Maria ravi eesmärk on aidata tal säilitada tasakaalu. Ta on hakanud jälle õppima ja hakkab peagi valmistuma järgmiseks eksamiks. Inimesed proovivad temaga suhelda ja tema vastab samaga. „Maria, kas sinuga on võimalik sõbraks saada?“

„Jah, muidugi! Ma olen väga suhtlemisaldis.“

„Sa võid olla kellegi sõber, aga kas tema on sinu sõber?“

Paus.

„Ma arvan, et osa minust jääb alati kahtlema.“ Ta kõhkleb. „Enamik inimesi on tõenäoliselt sõbrad välise Mariaga.“ Ta selgitab aga, et aeg-ajalt näitab ennast ka päris Maria. „Mul on inimesi, keda ma usaldan.“

„Onu Janil on mõnikord õigus.“