Ülevaade Neuroloogilistest Häiretest

Dementsus on aju ja ajutalitluse süvenev degeneratsioon. See on väga raske haiguslik seisund, mis muudab inimese isiksust ja raskendab tema toimetulekut igapäevaeluga. Dementsust esineb peamiselt eakatel.

Dementsuse all kannatavatel inimestel halveneb mälu ja iseäranis raske on neil meelde jätta uut teavet. Alguses võib dementsusele viidata näiteks see, et inimene kipub pidevalt unustama kuhu ta pani võtmed, kuid haiguse süvenedes ei pruugi ta isegi oma pereliikmeid ära tunda. Samuti mandub nende otsustusvõime ja nad ei suuda enam oma eluolu korraldada ega plaane teha. Dementsetel inimestel hääbub suhtlemisoskus ja neil on sageli probleeme meeleolu kontrolli all hoidmisega – nad kipuvad kergesti ärrituma või endast välja minema. Sümptomid ilmnevad ja süvenevad üldjuhul mitme aasta vältel.

Dementsusel on mitu põhjust, millest kõige levinum on Alzheimeri tõbi, mida seostatakse amüloidsete naastude ja tau valkude anomaalsete ladestustega ajus. Mõne teise dementsuse vormi korral esineb samuti tau valkude anomaalset kuhjumist ajus ja sellised haigusseisundid kannavad koondnimetust tauopaatiad.

Dementne inimene muutub lõpuks oma hooldajast täiesti sõltuvaks. Siiski on olemas sümptomaatilised ravimeetodid, mis parandavad inimese toimetulekut ja elukvaliteeti ning seda eriti dementsuse varases etapis.

Ülevaade Alzheimer'i tõvest  siin.

Epilepsia on ajuhaigus, mille põdejatel tekitavad haigushooge ülemäära tugevad elektrilised impulsid, mida aju lühiajaliselt tekitab. Haigushoo ajal tekivad enamikul teadvus- ja tajuhäired: mõnel muutub pilk tardunuks, samas kui teised kaotavad teadvuse. Tavalised on füüsilised sümptomid, mille hulka kuuluvad kõnelemisraskused, värinad ja tõmblused. Vahel on haigushood väga kerged ja neid alguses isegi ei märgata, kuid teistel on need rasked ja ulatuslikud. Olenevalt tüübist võib haigushoo kestus varieeruda mõnest sekundist mõne minutini.

Epilepsiahood võivad olla pärilikud või põhjustatud ajuvigastusest, kuid suurel osal haigetest ei ole võimalik täpset põhjust kindlaks teha. Samuti on olemas erinevad epilepsiasündroomid, mille korral on tegu mitme koos esineva haigusnähuga. Lennoxi-Gastaut' sündroom on harv, kuid raske epilepsiavorm, mis avaldub lapseeas. Haigushoogude ajal tõmbub keha kangeks või muutub lõdvaks ja tarvis on eluaegset ravi. Dravet' sündroom on harv pärilik epilepsiavorm, mis ilmneb tavaliselt esimese eluaasta jooksul. Haigushoo võivad vallandada palavik või isegi väike kehatemperatuuri muutus.

Epilepsia on raske haigus, mis mõjutab nii epileptiku ohutust kui ka tema toimetulekut tööl või koolis. Näiteks on neil suur oht sattuda liiklusõnnetusse ja üldjuhul ei ole neil lubatud sõidukit juhtida. Mõnel juhul, kui haigushood on korduvad, eriti rasked või pikad, võib epilepsia kahjustada aju.

Ülevaade Lennox–Gastaut' sündroomist  siin.

Liikumishäired avalduvad anomaalsete ja tahtmatute liigutustena. Liikumishäired võib laias laastus jagada kaheks: need, mille korral haige liigutab liiga palju (nt Tourette'i sündroom ja Huntingtoni tõbi) ning need, mille korral liigutamine on piiratud (nt Parkinsoni tõbi ja multisüsteemne atroofia).

Tourette'i sündroom avaldub korduvate ja tahtmatute liigutuste või häälitsustena, mida nimetatakse ka tikkideks ning mis tekivad lapseeas. Huntingtoni tõbi on pärilik progresseeruv ajuhaigus, mis tekib enamasti keskeas. See põhjustab tahtmatuid tõmblevaid liigutusi ehk koread (tantstõbi), mõtlemis- ja mäluprobleeme ning muutusi käitumises ja isiksuses.

Parkinsoni tõbi on pikaajaline progresseeruv ajuhaigus, mis tekib enamasti eakatel. See põhjustab nii värinaid, liigutuste aeglust, lihaste jäikust ja tasakaaluprobleeme kui ka mitmeid sümptomeid, mis ei ole liikumisega seotud (nt valu, vaimse tervise häired ning mõtlemis- ja mäluprobleemid). Multisüsteemne atroofia sarnaneb liikumist mõjutavate sümptomite poolest Parkinsoni tõvega, kuid seda esineb harvem, see progresseerub kiiremini, seda on keerulisem diagnoosida ja selle raviks on vähem võimalusi.

Liikumishäiretega kaasneb sageli häbimärgistamine ja need raskendavad igapäevaeluga toimetulekut. Kuigi Tourette'i sündroomiga inimeste seisund võib aja jooksul paraneda, muutuvad progresseeruvate ajuhaigustega inimesed tavaliselt lõpuks oma hooldajatest täiesti sõltuvaks.

Ülevaade Tourette’i sündroomist siin ja Parkinsoni tõvest siin.

Valu on ebameeldiv aisting, mis võib tekkida järsku (nt verevalumi korral või pärast luumurdu) või olla krooniline (nt pärast seljavigastust või insulti). Vahel pole valul selget põhjust. Inimesed tajuvad valu erinevalt ja oma osa on ka emotsioonidel, seetõttu muutub valutunne sõltuvalt meeleolust.

Kui ägeda valuga annab organism märku vigastusest, siis kroonilisel valul pole konkreetset eesmärki ja see ilmneb valu tekke mehhanismi häirumisel. Neuropaatiline valu on kroonilise valu liik, mida põhjustab vigastuse, mürgistuse või mõne muu terviseprobleemi tagajärjel tekkinud närvikahjustus. Neuropaatiline valu võib olla väga tugev ning mõjutada inimese elukvaliteeti, meeleolu, und, suhteid ja töövõimet.

Peavalu on valu, mida tajutakse peas. Peavalu on väga tavaline kaebus ning see võib olla „esmane“, näiteks migreen, pingepeavalu või kobarpeavalu või „teisene“, mis tähendab, et see on tingitud mõnest muust tervisehädast. Migreen avaldub tugeva peavaluna, millega kaasneb tavaliselt iiveldus ja/või tundlikkus valguse ja helide suhtes. Migreeni korral võib peavalu kesta tunde või päevi ning sel ajal ei suuda inimene igapäevaeluga tavapärasel moel toime tulla. Pingepeavalu on üldiselt kergem ja seda ei seostata iiveldusega. Kobarpeavalu on suhteliselt harv, kuid väga tugev ning seda tajutakse üldjuhul silmade ümber või oimukohtades.

Lugege neuropaatilise valu kohta lähemalt siin ja migreenist siin.

Unehäiretega inimeste uni on mitterahuldav kvaliteedi, ajastuse või pikkuse poolest. Seetõttu on nad päeval unised, stressis ja kõikuva meeleoluga (nt närvilised või liialdatud reaktsioonidega) ning neil on raskusi igapäevategevustega toimetulekul, näiteks tööl või koolis keskendumisega.

Unehäireid on erinevaid: mõned on suhteliselt tavalised (nt insomnia, kuutõbi ja eakatel hingamishäired), kuid teised üsna harvad (nt narkolepsia). Unehäiretega kaasnevad sageli depressioon, ärevus ja muutused mõtlemisvõimes. Sageli on unehäired märk mõnest muust haigusest või vaimsest häirest või selle tagajärg. Näiteks päevane liigunisus on sümptom, mis on omane degeneratiivsetele ajuhaigustele nagu Parkinsoni või Alzheimeri tõbi.

Narkolepsia on iseäranis kurnav unehäire. Narkolepsiaga inimesed on päevasel ajal väga unised ja teevad pidevalt väikseid uinakuid. Paljudel selle unehäire all kannatajatel esineb ka äkilist lihasnõrkust, mille tõttu nad võivad pikali kukkuda. Peale selle, et narkolepsia mõjutab töövõimet ja inimsuhteid, on selle tõttu ka mitmed tegevused, näiteks sõiduki juhtimine, palju ohtlikumad.

Ülevaade narkolepsiast siin.